Budismi rajaja polnud jumal, prohvet ega messias. Ta oli tavaline inimene, kes iseenda jõupingutustega saavutas vaimse virgumise, saades teadlikuks nii oma võimetest kui ka ümbritseva maailma olemusest. See ülima virgumise seisund ongi budismi kogu sisuks. Pärast Buddhat on paljud mehed ja naised selleni jõudnud, kuid nimega „Buddha” austatakse teerajajat – inimest, kes leidis tee virgumiseni ja püstitas sellele esimesed tähised järgmiste tulijate jaoks.
Buddhal oli tal nägemus inimkonnast kui tiigist, mis on täis puhkevaid lootoseõisi. Mõned õied on alles tiigi põhjas mudas. Teised on sirutumas läbi vee, kuid ikka veel porised ja avanemata. Mõned aga on jõudnud pinnale ja vajavad ainult kerget tõuget, et avaneda päikesevalgusele. See kujutluspilt inimestest kui arenevatest olenditest, kes kasvavad porist ja pimedusest valguse poole, andis talle vajaliku julguse. Innustatuna mõttest, et mõned inimesed võivad mõista tema õpetusi, kuna teisi saab aidata selle mõistmiseni jõuda, asus ta edasi andma edasiandmatut.
